DT blogi

Selle kande jaoks andis mulle inspiratsiooni üks kodukas, millele sattudes käis peast läbi selline mõte: keegi vajutas siin aja seisma kuus aastat tagasi… Sest just nii vana oli kõige uuem uudis sellel leheküljel.

Kuidas kõik algab

See lehekülg pole ainus omataoliste seas - neid on internetis külluses. Enamasti juhtub asi nii. Lehekülje loomisel lähtutakse ideest, et kui juba tegemiseks läheb, siis mingu ikka täiega. Tellime sinna kõik vidinad, mida vähegi vaja võiks minna järgmise aastatuhande jooksul, küll neile aja jooksul rakenduse leiame. Veebifirmad ei pane sellistele klientidele tihti kätt ette, sest kui vajaminevad vidinad on arsenalis olemas, siis miks mitte neid pakkuda ja neid, mida veel pole, võib ju kliendile täiendava raha eest progeda. Algul tundub, et tuleb hea diil - kõik osapooled on rahul.

Unustatud kolmas osapool

Veeb on õnnetuseks aga selline diil, kus on üks tohutult nõudlik osapool, kes tihti ära unustatakse või kelle olemasolu endale ei tunnistata. See kolmas osapool on lehekülje külastaja, kes tahab värsket infot ning kelle usaldus kaob kogu lehekülje vastu kui viimane firma jaoks oluline sündmus toimus kaua-kaua aega tagasi.

Teen jõulude puhul kallitele lugejatele ühe üllatuse ning avaldan natukese eksklusiivset sisu, mida siin blogis igapäev ei kohta - selleks on minu kõikvõimas Paint Art, mis seekord illustreerib kogu eelnevat juttu.

Peale kindlasti kõrge kunstilise väärtuse on sellel teosel olemas ka point - nimelt see suur moodulite hunnik, mis näeb välja natukese lapiteki moodi. Iga mooduliga, mis vähegi lehekülje külastajatele näha on, kaasnevad enamasti ka andmed, millest moodulite väljund koosneb. Need andmed peab klient valdaval osal juhtudest ise sisestama. On ka erandeid - näiteks blogide ja portaalide söödud (vaata näiteks DT koduka esilehte, kus näed DT blogi viite viimast kannet).

Mida enam mooduleid, seda enam on andmeid vaja. Ja andmeid pole vaja ühe korra, vaid pidevalt. Kui me ütleme, et meil on vaja leheküljele uudiste jaotust, siis me ütleme külastajatele seda, et meil leiab aset piisavalt palju olulisi sündmusi, mis teilegi huvi pakuvad. Kui me selle väitega ei nõustu, siis pole uudiste tuge ka leheküljele vaja. Kõlab jäigalt, aga nii see on, sest uudiste toest te ilma ei jää, kui seda kannet edasi loete.

Uudised on siiski ju sisu?

Jah, nii see on. Seda ideed ma laiendan väikese kõrvalpõikena edasi ja ütlen, et kui teil on olemas uudiskiri, millega kõik võivad liituda, siis avaldage kindlasti leheküljel ka uudiskirja arhiiv. Kuid uudiskirjaga on sama teema, mis uudistega.

Enne kui lõplikult öelda, kas meil on uudiseid või ei ja kas neid on piisavalt palju, et selle jaoks eraldi ala leheküljest eraldada, mõtleme korra sellele, mis meil toimub. Kui palju näiteks on juhtunud viimase aasta jooksul selliseid asju, mida oleks võinud maailmale teatada? Kui selgub, et sellistest asjadest saab kokku nimekirja, kus vähemasti kuu kohta ühe uudise leiab, pole probleemi ka sellega, et need uudised leheküljel avaldada. Arvestama peab sellega, et olles korra uudistega otsad lahti teinud, tuleb sellega kindlasti jätkata.

Kui aastas korra juhtub midagi olulist

Sellega pole ka probleemi. Kui aastas juhtub ainult paar korda midagi sellist, millest soovite külastajaid teavitada, siis laske koduka esileht teha selle arvestusega, et seal on ruumi nö. ajutiste teadete jaoks. See ajutine teade või vabalt olla näiteks midagi graafilist ja atraktiivset ning võiks viia näiteks eraldi lehele, kus olulisest sündmusest juttu on. Eraldi link on kasulik ka selleks, et seda saate kasutada kõikides elektroonsetes kanalites, kus sündmusest teatate. Kui sündmus möödas ja argipäev jälle käes, võib vabalt esilehele tagasi panna selle, mis seal oli enne ja elu läheb edasi.

Vot sellised pisikesed mõtted keset sealiha-kartuli-kapsa-söömaorgiat, mida me hellitlevalt jõuludeks kutsume.

Kirjutas Gunnar, 25.12.2007 kell 17:35, teemal Sisuhaldus, WWW. Jälgi selle postituse kommentaare läbi RSS-uudistevoo (feed). Lisa kommentaar või tagasisideviide (trackback) oma veebilehelt või blogist.