Kas kolmas maailmasõda võib alata küberruumist?
22.12.2009 | GunnarInternational Telecommunication Union (ITU) korraldatud Telecom World üritusel räägiti muuhulgas küberturbe teemadel. Otseselt küll nimesid ei nimetatud, kuid Eesti ja Gruusia vastu suunatud rünnakud on tegelikult kõneainet andnud palju ning varem fantastika rubriiki kuuluvad lood kübersõdadest seisavad reaalselt meie aia taga. ITU hinnangul on tegemist tõsise probleemiga, millega tuleb tegelema hakata juba täna – nende hinnangul peetakse suur osa kolmandast maailmasõjast maha just küberruumis.
Kolmas maailmasõda võib alata võrgust
ITU esindaja Hamadoun Touré hinnangul võib küberruumis elav terrorism viia riigid ka suuremasse sõtta, mis loomulikult võtab ka konventsionaalse sõja mõõtmed. Mul tekib siinkohal muidugi küsimus, kuidas sõdiksid omavahel näiteks Eesti ja Botwana – kummalgi pole piisavalt raha nii kauge sõja jaoks. Heade netiühenduste jaoks aga jagub raha mõlemal ja seega ei pruugi sõda kui selline üldse kanduda üle füüsilisse maailma.
Kübersõdade teke jääb Touré hinnangul väljapoole klassikalise diplomaatia piire, sest küberruumis puudub “superjõud” – iga inimene, kellel võrguühendus on olemas, võib endale selle staatuse piisavate oskuste korral lihtsasti omandada. Nii võib iga oskaja tekitada omale botnet’i, mille abil vastaspoole võrguressurse kas koormata või mõnel muul moel rünnata. Samuti võib iga oskaja õppida omal käel selgeks infosüsteemide ründamise ning rakendada omandatud teadmisi kuni tulemused hakkavad tekkima.
Huvitaval kombel on neid sõdu võimalik pidada ka selliselt, et valitsused ametlikult sõdades ei osale. Küll aga tegutsevad tumedad ja tundmatud kübersõdurid, keda saab ametlikus keeles pidada vabatahtlikeks fanaatikuteks, kes oma kodumaa eest võitlevad. Valitsusel pole vaja teha muud kui näidata näpuga vastaspoole peale ja põhjendada, et oma riigi kodanikele on kõvasti liiga tehtud. Vähemasti ühel riigil on sellel teemal juba esmane praktika olemas, nagu võib lugeda eelnevalt ilmunud kandest Ulatuslikud küberrünnakud nüüdsest ka üksikisiku tasemel.
Esimesed sammud kübersõdade ennetamiseks
Kübersõja ennetamine on olulisem kui sõja summutamine. Kuigi eelviitatud blogikandest on näha, et teinekord ei teadma midagi, on siiski võimalik luua juriidiline pinnas, millelt olukordi efektiivsemalt lahendada.
Touré hinnangul jaguneb kübermõõtmes maailm kaheks: riikideks, kellel on juurdepääs infole ja riikideks, kellel seda pole. Antud pinnas võib osutuda edukaks sõjaks äärmiselt oluliseks, sest infole juurdepääsuta riigid muutuvad seeläbi äärmiselt lihtsateks vastasteks. Ei usu? Mõelge siis, miks näiteks Eesti ja Gruusia vastu tehtud rünnakud eelkõige infokanaleid puudutasid.
Touré sõnul on esimeseks sammuks planeeritud globaalsel tasemel leping riikide vahel, millele kätt alla pannes nõustuvad riigid kaistma oma kodanikke küberterrori eest, mitte abistama küberterroriste ning mitte algatama sõdu küberruumis. Kuigi see lepe ei hoia kuidagi ära vabandusi teemadel, aga näe – meie kodanikud on üle maailma niiiiiiiiii solvunud ja muud taolised hädavaled, on see siiski algatus. Palju käiakse koos ja palju räägitakse juttu, kuid enne pragmaatilisi samme ei juhtu enamasti midagi. Seepärast on too algatus ainult tervitatav.
Riikide vahel laiutava lõhe vähendamine
Riikide vahel laiutavat lõhe infole juurdepääsu osas aitavad Touré sõnul vähendada investeeringud neisse riikidesse. Kuigi see ei vähenda sõdade ohtu ega võimalust lepetest kinni mitte pidada, loob see siiski võrdsemad võimalused kõikidele riikidele.
Kindlasti kerkivad esile e-paariariigid, kes lepetest kinni ei pea või leiavad mugavaid võimalusi nendest mööda hiilimiseks. Esimesed kaks kandidaati – minu valik – on Venemaa ja Hiina. Kummalisel kombel on mõlemad neist rakendanud sarnast mudelit nii tegutsemisel kui süüdistuste tõrjumisel. Teistel – nii palju kui ma lugenud olen – selline praktika puudub ja nad pigem ühinevad ITU taoliste algatustega selleks, et maailmas rahu säilitada.
Kas ITU leppel on lootust?
See on järgmine küsimus, mis kindlasti tekib. Kas võib loota, et see lepe hakkab olkulist rolli mängima ka klassikalises diplomaatias? Ma arvan, et järjepidev asjaajamine võib need võimalused rajada. Ideaalis võikski see lepe areneda selliseks leppeks, mis on sillaks virtuaalse ja klassikalise diplomaatia vahel. Kui mõni riik sellest leppest üle astub, siis järgneb sellele ka teiste poolt reaktsioon – ükskõik siis milline – olgu see siis suhete katkestamine või külmutamine, majanduslikud sanktsioonid vmt.
Ilma taolist jõudu omamata ei näe ma taolisel leppel mõtet – see jääks liiga pealiskaudseks ja vabatahtlikuks ning selle eiramisel poleks tagajärgi. Seega milleks üldse lepe, kui selle järgimine võib käia oma suva järgi? On selge, et taoline lepe ei saa tugevat jõudu omavaks leppeks kiiresti – mul puudub igasugune usk sellesse, et tuleval aastal saaks valmis leppest versioon, mis jääb kehtima aastateks. Küll on aga hea, et see algatus on vähemasti plaanis ära teha ja kui see teoks saab, siis on see vaieldamatult aasta 2010 üks tippsündmuseid, mida aasta lõpus meenutada.
Toimunu kohta pakub lähemat lugemist CIO.com artikkel World War III Could Be Fought on Internet, Says ITU Head.