DT blogi

Kas on kunagi tekkinud vajadus kasutada oma arvutis mitut operatsioonisüsteemi ja seda selliselt, et operatsioonisüsteemid jooksevad paralleelselt? Kas või selleks, et vaadata, milline näeb välja meie veebileht näiteks Linuxi brauserite peal.

Samuti pole haruldane vajadus testida ja uurida süsteeme, mille erinevad osad kasutavad erinevaid operatsioonisüsteeme. Lahenduseks pakub Microsoft välja Virtual PC 2007, mis võimaldab käeosleva operatsioonisüsteemi peal paralleelselt käivitada teisi operatsioonisüsteeme.

Kuidas Virtual PC töötab?

Virtual PC tööpõhimõte on lihtne. Tegemist on emulaatoriga, mis jookseb käesoleva operatsioonisüsteemi peal (mul on Windows Vista Business) ning loob majutatava operatsioonisüsteemi jaoks virtuaalse keskkonna. Virtuaalse keskkonna juurde kuulub ühtlasi ka kettaruum ja mälu. Seda kõike saab ise seadistada kenasti.

Kui uue operatsioonisüsteemi jaoks on majutuskeskkond defineeritud, võib Virtual PC abil käivitada uue virtuaalarvuti ning paigaldada sellele soovitud operatsioonisüsteemi. Nii jooksevad minu sülearvutis paralleelselt Windows Vistaga näiteks Linux ja Windows 2003 Server.

Seejuures on tore asi, et virtuaalsete operatsioonisüsteemidega saab suhelda ka majutavast operatsioonisüsteemist ja teistest virtuaalsetest operatsioonisüsteemidest.

Arvestama peab sellega, et virtuaalmasinad kasutavad meie enda arvuti ressurse ning seega tuleb virtuaalmasinate loomisel mõelda läbi kui palju ühele või teisele virtuaalmasinale piisav ketta- ja mälumaht on. Kui liialdame, muudame suure tõenäosusega kogu masina äärmiselt aeglaseks.

Milleks Virtual PC-d kasutada?

Virtual PC kasutusjuhtusid on mitmeid. Neil kõigil on seejuures üks ühine näitaja - meil on vaja mõnda muud operatsioonisüsteemi kui see, mida ise hetkel kasutame. Mõned võimalikud kasutusjuhud on järgmised.

• Vaja on kontrollida, kas meie kodukas näeb ka vanemate ja mitte MS-i platvormil töötavate brauserite peal välja samasugune nagu kaasaegsete brauserite peal.
• Vaja on testida või uurida tarkvara, mis jookseb mõne teise operatsioonisüsteemi all.
• Vaja on testida või uurida, kuidas üks või teine programm töötab müne teise operatsioonisüsteemi all.
• Mõni süsteem eeldab sootuks teistsugust arenduskeskkonda kui see, mis meil enda arvutisse on paigaldatud.
• Vaja on testida, kuidas töötavad süsteemid, mille erinevad osad töötavad erinevatel operatsioonisüsteemidel.
• Vaja on integreerida erinevatel platvormidel töötavad süsteemid.

Need on vaid mõned juhtumid, kus Virtual PC on asendamatu vahend.

Virtuaalmasina loomine

Virtuaalmasina loomiseks käivitame Virtual PC. Ekraanile ilmub Virtual PC konsool, kus näeme olemasolevaid virtuaalmasinaid ja nende olekuid. Alltoodud pildil on kaks virtuaalmasinat: üks Ubuntu Linux-i jaoks ja teine Windows 2003 Server-i jaoks.

Virtual PC konsool. Loodud on kaks virtuaalmasinat. 

Uue virtuaalmasina loomiseks vajutame nuppu New… Avaneb uue virtuaalmasina loomise wizard. Õigemini selle tervitusaken.

 
Virtual PC. Uue virtuaalmasina loomine algab sellise tervitusaknaga. 

Siin vajutame nuppu Next ning meile avaneb aken, kust saame valida, kas luua uus virtuaalmasin ise paika pandud määrangutega või vaikemäärangutega või siis lisada konsoolile olemasolev virtuaalmasina definitsioon.

Meie soovisime luua uue virtuaalmasina ning panna seadistused ise paika. Selleks valime esimese valiku, nagu näidatud ülaltoodud joonisel ja vajutame nuppu Next. Avaneb virtuaalmasina nime ja asukoha seadistamise aken.

Virtual PC. Sisestame siia uue virtuaalmasina nime. 

Mina panen siinkohal uuele virtuaalmasinale nimeks Windows 2000, sest soovin just seda operatsioonisüsteemi hiljem kasutada. Kui asukohta ette ei näita, siis luuakse virtuaalmasina failid käesoleva kasutajakonto kodukataloogi, täpsemalt virtuaalmasinate alamkataloogi, mis on dokumentide all.

Kui oleme uue virtuaalmasina nime sisestanud vajutame nuppu Next. Avaneb operatsioonisüsteemi seadistuste aken.

Virtual PC. Valime operatsioonisüsteemi profiili.

Osade operatsioonisüsteemide jaoks on juba määrangud paigas. Näeme, et valdav osa Microsofti operatsioonisüsteeme on kirjas. Windows 2000 jaoks pakutakse välja 128 MB mälu ja 16 GB kõvaketast. Kui see ei sobi, võime valida rippnimistust valiku Other ning sisestada hiljem endale sobivad sätted.

Mina jään praegu enesele kindlaks ning ning soovin jätkuvalt installeerida hiljem uuele virtuaalmasinale peale Wndows 2000. Seega jätan selle valiku aktiivseks ning vajutan nuppu Next.

Ekraanile avaneb mälu seadistamise aken.

Virtual PC. Seadistame virtuaalmasina mälu. 

Et ma soovin kasutatavat mälumahtu muuta, siis valid siit valiku Adjusting the RAM ning valin uueks mälumahuks 256 MB. Saime mälu paika, liigume edasi. Vajutame nuppu Next ning paneme paika virtuaalse kõvaketta sätted.

Virtual PC. Kas soovime luue uue virtuaalse kõvaketta või kasutame
mõnda olemasolevatest. 

Antud juhul soovime luue uue virtuaalse kõvaketta ning seega valime valiku A new virtual hard disc. Valik tehtud, vajutame nuppu Next ning meile avatakse virtuaalse kõvaketta seadistamise aken.

Virtual PC. Virtuaalse kõvaketta asukoht. 

Vaikimis pakutakse meile välja antud juhul 16 GB. Maksimaalne, mis hetkel saame valida, on 130 GB. Mina jään hetkel endale kindlaks, et 16 GB on piisav. Virtuaalne kõvaketas luuakse mulle Windows 2000 nimelise virtuaalmasina kataloogi. Et see on täiesti okay minu jaoks, siis vajutan nuppu Next ning vaatan enne uue virtuaalmasina loomist üle selle seadistused.

Virtual PC. Ülevaade uue virtuaalmasina atribuutidest. 

Et kõik tundub okay olevat, siis vajutan nuppu Finish ning mulle luuakse uus virtuaalmasin nende seadetega, mis ma paika panin. Hiljem saab neid seadistusi vajadusel muuta.

Operatsioonisüsteemi installeerimine

Kui uus virtuaalmasin on edukalt loodud, oleme valmis virtuaalse operatsioonisüsteemi installeerimiseks. Operatsioonisüsteemi saame installeerida kas CD/DVD või ISO image-i pealt. Soovitan enne kas plaadi lugejasse panna või siis image-i kõvakettale valmis panna.

Kui see on tehtud, käivitame äsja loodud virtuaalse masina. Kui installeeritav operatsioonisüsteem on CD või DVD peal, siis peaks Virtual PC selle ise üles leidma. Kui soovime kasutada ISO image-it, siis valime Virtual PC akna ülemises servas olevast menüüst valiku CD ning selle alt Capture ISO image… Seejärel näitame ette ISO image-i asukoha.

Operatsiooni installeerimisel võib tekkida ka väike moment, mis segadusse ehk ajab. Nimelt püüab Virtual PC leida kas on olemas mõni võrguinstall operatsioonisüsteemi jaoks. Kui ta hakkab seda otsima, siis võib julgelt Enter-it vajutada. Sama võib teha järgmises aknas, kui tuleb teade, et ei leitud meediat, mille pealt installeerida.

Kiirustada ja lahmida pole mõtet, kuna kohati võib Virtual PC uue masina installeerimisel olla veidike pikaldane. Kui ISO image või CD/DVD on Virtual PC-l käes, siis käivitub operatsioonisüsteemi paigaldamisprogramm. Sealt edasi tuleb uus operatsioonisüsteem installeerida ning peale virtuaalmasina taaskäivitamist peaks see endale kenasti jalad alla ajama.

Linux-i probleemid

Linux-itega võib tekkida probleeme, mis pole seni osutunud ületamatuteks. Rõõmustamaks Delfi IT lipulaeva hr. Arvo Mägit, võin öelda, et hoolimata ajutistest raskustest läheb Ubuntu Linux Virtual PC peal kenasti käima ning programmide jooksutamisega pole mul veel Virtual PC-st tingitud probleeme tekkinud.

Ubuntuga tekkisid sellised mured. Esiteks ei võtnud ta korralikult ekraanile pilti ette. Tekkis mingi arusaamatu virvendus. Sama asja “tarkusega” on Ubuntu mul suutnud mitme erineva masina peal hiilata. Teine asi on see, et virtuaalmasinale tuleb külge ajada ka hiir. Kui Windowsi operatsioonisüsteemide jaoks saab File-menüüst valida selleks Install or Update Virtual Machine Additions, siis Linux-i jaoks neid lisandeid pole ning konfida tuleb ise.

Õnneks on keegi hea inimene Microsoftist, kes Linux-it hästi tunneb, selle töö ära teinud (noh, Arvo, kas aitäh ka kukub nüüd?) ning avaldanud oma blogis juhendeid jagava kande Making Ubuntu 7.04 Work Under Virtual PC 2007. Seal toodud juhendite abil sain ma Ubuntu endal Virtual PC peal kenasti jooksma.

Võtame arvutilt viimase

Uuematel arvutitel on olemas virtualiseerimise tugi riistvara tasemel. See ei pruugi alati olla sisse lülitatud. Minul teatas Windows, et Hardware Virtualization puudub, kuid tegelikult tuli see BIOS-i määrangutest sisse lülitada.

Leidsin ühtlasi ka väikse ja mugava vidina, mis näitab ära, kas hardware virtualization on arvutil üldse olemas ja kas see on kasutatava antud hetkel või ei. Programmi autoriks on Steve Gibson ning programmi saab tõmmata SecurAble kodukalt.

Programm vajab käivitamiseks administraatori õigusi. Kui need on olemas ja programmi käivitame, siis jälgime kõige parempoolset plokki, mille allkirjaks on Hardware Virtualization. Kui selle kohal on kiri Locked ON, siis tähendab see seda, et hardware virtualization on lubatud ning see kasutab ühtalsi turvameetmeid virtuaalsete masinate kaitsmiseks.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks nii palju, et Virtual PC osutus minu jaoks mugavaks töövahendiks, mis lahendab mitmed mured. Et mu läpakal ressurssidest erilist puudust pole, siis on ka teise operatsioonisüsteemi jooksutamine küllaltki pisike mure.  Igal juhul on tegemist päris laheda ja toreda vidinaga, millest on mulle seni igati kasu olnud.

Kirjutas Gunnar, 24.09.2007 kell 10:00, teemal Tarkvara. Jälgi selle postituse kommentaare läbi RSS-uudistevoo (feed). Lisa kommentaar või tagasisideviide (trackback) oma veebilehelt või blogist.