DT blogi

Kindlasti tahab ID-kaardi lahenduste vastu huvi tundev inimene mõnda reaalelulist näidet, kuidas valmib lahendus ning kuidas see paigaldatakse. Toon näitena ühe DT poolt juurutatud ID-kaardi põhise automaatluku kontrollimise süsteemi, mis praeguseks hetkeks on tõrgeteta töötanud juba kaks kuud.

Tellija küsib

Tellija vajas lahendust järgmisele probleemile. On ruumid, kust liigub läbi küllaltki palju inimesi õhtu jooksul. Välisuks on lukus ning sisse saab kas oma võtmega, mis on vähestel või siis kella helistamise peale. Kui kella anda, siis avab ukse käesoleval õhtul valves olev isik. Et valves oleval isikul on muidki kohustusi, siis tekkis idee, et uksest võiksid ruumide avatud olemise ajal saada vabalt ise sisse kõik asjaosalised, kuid mitte keegi muu.

Välisukse taga, seina sees, on fonoluku paneel, mille küljes on kellanupp, mikrofon ja kõlar. Toas sees on fonoluku juhtimispult, kust saab ka ukse automaatlukku avada ilma, et valves olev isik peaks ukse juurde minema.

Lahendus

Parim lahendus tundub olevat ukseluku juhtimine ID-kaardi abil. Kui tulija sisestab ukse taga oma ID-kaardi lugejasse ja tegemist on isikuga, kellel on ruumidesse juurdepääs, siis avaneb uks automaatselt. Kui tegemist on tundmatu isikuga, siis ust ei avata. ID-kaarte peab saama kontrollida arvutis jooksva programmi abil, mida on lihtne kasutada. Samuti peab lukku kontrolliv programm jäädvustama logisse kõik ukse avamised koos ID-kaardi sisenenud isiku andmetega.

Tehnilisest küljest näeb siis ülesanne välja selline. Arvutis jookseb programm, mis kuulab ID-kaardi lugejat. Kui lugejasse sisestatakse ID-kaart, loetakse kaardi pealt andmed ning kontrollitakse neid andmebaasist. Kui andmetele vastav isik leiti ja talle on sissepääs lubatud, siis saadame arvutist lukule signaali mõneks sekundiks. Ukselukk tõmbab keele antud arvuks sekunditeks tagasi ning ukse taga olev isik jõuab oma kaardi lugejast välja võtta ja ukse lahti tõmmata. Programm salvestab logisse ukse avamise antud isikule.

Arvuti, milles programm jookseb, peab olema turvaliselt kaitstud. Juurde tohivad antud arvutile üle võrgu pääseda ainult isikud, kes tegelevad kontrollsüsteemi haldamisega. Arvestama peame ka sellega, et peale süsteemi paigaldamist arvutisse tuleb arvuti küljest lahti ühendada kuvar, klaviatuur ja hiir.

Kohapeal olukorraga tutvumas

Kohtume süsteemi paigaldava firma esindajatega objektil ning uurime olukorda. Ukselukust kontrollkeskuseni on umbes 15 meetrit. Juhtmed jooksevad seina sees, mingeid juhtmekarpe pole. On mõned harutoosid, millest meile esialgu mingit abi pole. Küll aga on meil info, et luku paigaldamise ajal juba arvestati võimalusega, et kunagi tellitakse automaatne luku kontrollimise süsteem ning fonolukust peaks kontrollkeskuseni jooksma üks vaba juhe.

Oleme jõudnud olukorrani, kus fonoluku juures on meie kasutada üks juhe. Selge on see, et selle juhtme otsa paigutame ID-kaardi lugeja. Et juhe jookseb kontrollkeskuseni, siis arvuti saame paigutada kontrollkeskuse juurde ning juhe, mille kaudu saadetakse arvutist lukule avamissignaal, tuleb ühendada arvutist otse kontrollkeskusesse. Arvuti asukohavalik on hea. Kontrollkeskuse juures asuvad ka võrguseadmed ning seega langeb ära küsimus võrgukaablite paigaldamise kohta.

Et lahendus on olemas, siis lepime kokku kuupäeva, millal paigaldamiseks läheb. Järgmise sammuna hakkan uurima ID-kaardi lugejaid, mis tellijal olemas on. Äkki annab lugeja paigutada seina sisse, mitte seina peale.

Teeme ettevalmistusi paigaldamiseks

Nüüd on siis meiepoolne etteaste. Tarkvara on valmis ja testitud. Programm loeb ID-kaarte tõrgeteta ning sõbra abiga sai toimima ka arvutist signaali välja saatmise. Katsetame süsteemi erinevate ID-kaartidega ning kõik toimib - kui sisestatakse lubatud kaart, siis näitab arvuti külge ühendatud tester õigetes kanalites pinge muutumist. Seega on DT poolelt tarkvaralahendus korras.

Tellija uut arvutit osta ei taha, olemas on päevi näinud Compaq’i kast. Sellele ühendab elektroonikat tundev sõber külge jublika, mis saadab lukule signaali. Masinakastist paistab välja ainult paar juhtmeotsa. Ei mingit üüratut traadiposu või suurt kägarat elektroonikat.

Peale operatsioonisüsteemi installeerimist selgub, et päevi näinud Compaq’i kast hakkab vinguma, kui klaviatuur ja hiir küljest lahti ühendada. Siinkohal aitab hädast välja Google. Esimeste tulemuste hulgas on üks maruasjalik lehekülg, kus antakse meie probleemile selges keeles lahendus. Peale poolt tundi katsetamist saab Compac’i kast kenasti hakkama ka ilma kuvari, hiire ja klaviatuurita.

Nüüd jääb üle veel testida ID-kaardi lugejaid, mis tellijal olemas on. Kui ükski neist ei sobi, siis peame paigaldamise päevaks tooma ise mõne sobiva lugeja. Erilist huvi pakub mulle lugejatest üks ID-kaardist vaid pisut suurem ja paksem lugeja. Parimal juhul saaks selle paigaldada seina sisse nii, et see ei hakka silma ning on samas kaitstud ka vihma ja lume eest. Et tegemist on mingi vanema mudeliga, siis kujuneb katsetamine parajaks peavaluks. Küll ei sobi ühed ja siis teised draiverid. Restarte tuleb teha päris palju. Lõpuks hakkab lugeja siiski kenasti tööle ning testid meie tarkvaraga näitavad, et kõik toimib ladusalt. Seega on nüüd kõik ettevalmistused tehtud.

Süsteemi paigaldamine

Tulen linna tavalisest pisut varem, et jõuaks juua paar kruusi kanget kohvi. Eelmise õhtu seis oli hea - kõik on paigaldustöödeks valmis. Lähen objektile, võtan maha signalisatsiooni ning jään ootama paigaldajaid. Aega veel on ning seega jõuan kõik veelkorra hoolikalt läbi mõelda. Kust hakkavad jooksma juhtmed, kuhu ja kuidas paigaldame arvuti, millise ruuteri külge arvuti saab ühendada jne jne jne.

Kell saab kümme ning peatselt heliseb uksekell. Paigaldaja on kohal. Tegemist noore selliga, kes igati hakkamist täis. Tore, mõtlen endamisi. See variant on maas, et tuleb mõni vanakooli alkohoolik, kelle elu suursaavutuseks on õllepudeli korgist naela läbilöömise teel saadud harutoos, mille tõttu hiljem maja maha põleb. Suurepärane. Projektist saab asja.

Esimene küsimus on juhe, mis fonolukust kontrollkeskusesse jookseb. Tuleb välja selgitada, kas see juhe ikka sobib ID-kaardi lugeja jaoks või mitte. Ukse taha “turvaliselt” kinnitatud fonoluku saab seina pealt paari minutiga näpitsate abil lahti. Ja tõepoolest, ongi paar vaba juhtmeotsa. Lähem uurimine näitab, et leitud juhet saabki kasutada ID-kaardi lugeja jaoks.

Fonolukk on kinnitatud seina sees oleva puitlaua külge. Eelmisel õhtul ostetud metallklambrite abil saaks seina sisse kenasti paigutada ka ID-kaardi lugeja. Just selle pisikese ja õhukese, mis mulle eelmisel õhtul silma jäi. Võtame selle lahti ID-kaardi lugeja lahti ning vaatame välja kohad, kust saaks augud läbi puurida. Kuidagi tuleb lugeja ju metallklambri külge kinnitada. Metallklambriga lahendus on hea veel ühest küljest - ID-kaardi lugejat ei saa ilma seina oluliselt lõhkumata seina seest välja tõmmata. Kõik on suurepärane ning töö võib alata.

Sellel ajal, kui tehnik tegeleb ukse taga kaardilugeja paigaldamisega, panen ma valmis lukku kontrollivat arvutit ning ühendan seda võrku. Poole tunni pusimise järel võin arvuti küljest kuvari, hiire ja klaviatuuri lahti ühendada. Peale restarti ajab masin ennast korralikult üles ning tuleb kenasti võrku. Kontrollin oma sülearvuti peal järgi, kas kaughaldus toimib ning asun installeerima luku kontrollimise tarkvara. Installeerimine läheb kiiresti, sest programm ei ole mahukas. Peale installeerimist tuleb veel teha täiendavaid teste, et näha, kas kõik toimib. Ja näe, toimibki.

Vahepeal on ID.kaardi lugeja kenasti ära ühendatud ning kontrollkeskuse juures õige juhe ka üles leitud. Ühendame ID-kaardi lugeja juhtme nüüd seinast tuleva juhtmega ning testime. Ei midagi, Arvuti ei suuda kaarti lugeda ning kontrollsüsteemi logis on näha lugejaga seotud vigu. Peale restarti hakkab aga kõik tööle. Arvuti leiab kaardilugeja veatult üles ning lubatud kaardi peale saadab välja õige signaali.

Viimaste liigutustena paigaldatakse fonolukult eemaldatud kest tagasi ning seina ja seadmete vahele jäävad väiksed praod täidetakse silikooniga. Kuniks silikoon soojas päikeses kuivab, saame ühendada arvutist tulevad juhtmed kontrollkeskusega. Juhtmete ühendamisele kulub aega mõni minut. Peale paari proovimist saab kontrollkeskus signaali kätte ning automaatlukk avaneb lubatud ID-kaardi peale.

Suurepärane, kas pole. Ukse taga jäi sein ilusasti korda ning ID-kaardi lugeja on pea märkamatu, kuid samas vihma ja lume eest kaitstud. Kontrollkeskuse juures on üks vanem arvutikast, mille saab rahulikult paigutada kontrollkeskuse lähedale seina äärde. Ette ei jää seal kellelegi.

Lõpetuseks

Üritus võttis aega natuke alla kolme tunni ning esimesed inimesed tellija juurest, kes süsteemi töötamas näevad, on sügavas vaimustuses. Minagi olen vaimustuses. Mitte niiväga süsteemist endast kuivõrd väga suurepärasest paigaldustööst. Ja juba mõni päev hiljem esitan süsteemi paigaldanud firmale ettepaneku edasiseks koostööks. Meie esimene kolmepoolne koostöö õnnestus suurepäraselt - sügavalt rahule jäid kõik osapooled.

Kirjutas Gunnar, 02.07.2006 kell 17:41, teemal ID-kaart. Jälgi selle postituse kommentaare läbi RSS-uudistevoo (feed). Lisa kommentaar või tagasisideviide (trackback) oma veebilehelt või blogist.