DT blogi

Kliendikaardi põhimõte on lihtne - teeme kliendile soodustusi tema andmete vastu. Näiteks, kui ma ostan poest järjekordse paari päeva söögivaru ja annan oma kliendikaardi, siis saan ma sooduspunkte, mille eest makstakse kaks korda aastas punktisummale vastav raha minu pangakontole. Kauplus aga saab viia ostu kokku konkreetse isikuga. Oma igapäevases elus oleme me mitmete selliste ettevõtete kliendid, kes meile eeltoodud tehingut pakuvad - soodushind andmete vastu. Millist kasu saaksid need ettevõtted üleminekust ID-kaardile?

Tavaliselt käib kliendikaardi saamine umbes nii:

1. pöördun kaupluse või teenusepakkuja infopunkti,
2. täidan ära ankeedi,
3. ootan nädala või kaks,
4. saan infopunktist kaardi kätte.

Kliendile kaasnevad ebamugavused

Ajakulu on seega kuskil nädal. Kliendi jaoks on protsessi algus- ja lõpp-punkt küllaltki ebamugavad. Esiteks tuleb kuhugi kohale minna. Teiseks on alati oht, et just sellel hetkel on järjekord ning tuleb oodata. Ankeeti täites ei pruugi inimene kõiki andmeid peast teada. Näiteks päris paljud inimesed ei tea oma isikukoodi peast. Kaasneb ebamugav passi või ID-kaardi otsimine. Täitnud ankeedi ära, jääb klient ootama. Tulles kaardile järgi ei pruugi ta jälle löögile pääseda - võimalik, et just sellel hetkel on mitmel inimesel infopunkti asja. Ja jälle tuleb seista. Teiseks, alati on oht, et klient unustab oma kaardile järgi minna õigeaegselt ning kaupluse või teenusepakkuja jaoks läheb kaotsi hulk andmeid, mida saaks selle kliendiga seostada.

Näide: mina sain kliendikaarti kätte kahe nädala asemel kolm nädalat, kuna ma mitu korda unustasin ära, et see on infoletis olemas ja kui meeles oli, siis oli jälle infoletis järjekord, kuhu ma seisma ei viitsinud jääda. Taoline kannatuste rada tuli läbida ka siis, kui kliendikaart aegub.

Ebamugav asi on ka see, et kliendikaart on väga “in” teema. Inimieste rahakotid täituvad plastkaartidega ning lõpuks puudub kliendil viitsimine kõiki kaarte kaasas kanda. See tähendab seda, et inimene unustab korduvalt kaardi koju, kui ta kaupmehe juurde tuleb.

Näitena võin jälle enda tuua. Välismaale puhkama minnes jätsin koju kõik plastkaardid, millega välismaal midagi teha pole. Päris mõnus näputäis. Rahakott oli kenasti õhuke ja polnud teist tundagi tagataskus. Eestisse tagasi jõudes vedelesid kliendikaardid veel kuu aega riiulil, enne kui mul tekkis viitsimine need rahakotti tagasi paigutada. Arvan, et ma pole ainuke, kes vahepeal tagataskut kaartidest puhkab ja hiljem unustab.

Kaupmehele kaasnevad ebamugavused

Ebamugavustest ei pääse ka kaupmees. Infopunkti töötaja peab aitama kliente ankeetide täitmisel. Ankeedid tuleb kenasti panna kausta ning saata kuhugi, kus keegi neid käsitsi arvutisse sisestab. Kaubandusketi korral on neid inimesi tõenäoliselt mitu tükki, kes päevast päeva taolise mõttetu käsitööga tegelema peavad. Samuti peab keegi tellima kliendikaardid, muretsema, et need oleks õigel ajal valmis ning et kaardid jõuaksid just sinna geograafilisse asukohta, kus klient soovib. Ja jälle on protsessi kaasatud üks inimene, kes tegeleb mõttetu tööga, mida saab välistada.

ID-kaart lahendab probleemid

Vaatame nüüd, kuidas ID-kaarti kasutades lahenduvad kõik eeltoodud ebamugavused. Kaupluse tehnilisele infrastruktuurile esitame siinkohal paar nõudmist:

1. Kassaaparaadid on varustatud ID-kaardi lugejatega.
2. Kassasüsteemi tarkvara peab suutma ID-kaarti lugeda.

Vaatame, mis saab edasi. Klient ostab midagi ning enne arveldamist paneb oma ID-kaardi korraks lugejasse. Kassasüsteem loeb kaardi pealt avalikud andmed. Peale maksmist kinnitab kassapidaja makse ning kassasüsteem püüab makse viia kokku kliendiga. Kliendiregistrist otsitakse vastava isikukoodiga klienti. Kui otsing tulemusi ei andnud, siis sisestab kassasüsteem uue kliendi andmed registrisse automaatselt.

Mida see tähendab? See tähendab seda, et kliendiks registreerumine ja kliendi andmete sisestamine toimusid paari sekundi jooksul automaatselt (kaardilt vabalt loetavaid andmeid tutvustab blogi kanne Milliseid andmeid sisaldab ID-kaart?). Samas, sarnaselt plastkaartide kasutamisele, viidi maksja andmed kokku tehtud ostuga. Ära jäid lihtsalt eelmistes punktides toodud ebamugavused, mida teravalt märkab peamiselt klient.

Kokkuvõtteks

ID-kaartdi kasutamine kliendikaardina on kasulik nii kliendile kui ka teenindavale ettevõttele. Klient võidab peamiselt ajas, ettevõte aga rahas. Taolise süsteemi juurutamine on ühekordne kulu. Lisanduv tehnika pole kallis ning uuele süsteemile üleminekuks tehtud kulutused teenib ettevõte tasa küllaltki kiiresti. Asi, mis antud juhul pole kindlasti rahas mõõdetav, on aga klientide rahulolu.

Kirjutas Gunnar, 20.04.2006 kell 11:49, teemal ID-kaart. Jälgi selle postituse kommentaare läbi RSS-uudistevoo (feed). Lisa kommentaar või tagasisideviide (trackback) oma veebilehelt või blogist.