Mobiilterroristid ühistranspordis

16.07.2008  |  Gunnar

Linnugripina on Eestisse levinud uus noorsoohaigus, mille edukaks põdemiseks on vaja multimeedia osas alla keskmise võimetega mobiiltelefoni. Haigus möödub enamasti aasta või paari jooksul ning sellega teadaolevalt tüsisusti, töövõimetust või muid nähtusi ei kaasne. Samuti pole haigust põdeval kodanikul vaja amputeerida jäsemeid või muid kehaosi. Üksikutel juhtudel ei pruugi patsient paraneda ning haigus võib kesta kogu elu.

Niisiis, suutsin kirjutada jälle ühe ametlikus toonis sissejuhatuse ja olen väga uhke selle üle. Aga täna me ei räägi minu hommikustest grafomaaniahoogudest, vaid ühest haigusest, mida ma ise pole veel põdenud, kuid on sellest hoolimata põnev.

Ühel vaiksel õhtal töölt linna sõites siseneb peatuses trammi kaks naistehooldustöökojast tulnud neiut (värske värv peal, krohv kergelt kuivanud, fassaaditööde eest meistrile kõrged punktid). Istuvad kuhugi mu lähedusse, räägivad keeles, millest ma suurt aru ei saa ning siis hakkab pihta. Kuldsete metallpudinatega ehitud ridikülist tuleb välja mobiiltelefon ning trammi tagumise osa täidab kärisev ja suht olematu kvaliteediga saund - laulab keegi mulle tundmatu naisartist inglise-vene segakeeles, taustas möriseb võõrkeelseid sõnu mingi mees.

Sellest teguviisist on häiritud pea kõik. Nende hulgas ka mina, kes ma sisustan sõitmise aega lugemisega (muideks, selliselt saab loetud orienteeruvalt 200-300 lehekülge raamatut kuus). Kuskilt tehasest koju sõitvad taadid, kellel päeva läbi viinakurat õlal istunud ja kütust suunurgast sisse valanud, on pahased, et nad rahulikult tukkuda ei saa. Turult tulnud mammid on niisama mures - nii nagu mujal, on ka meie trammis noorus hukka läinud.

Sarnast asja olen kohanud korduvalt - nooremapoolsed kodanikud lasevad üle ühissõiduki mingit madala kvaliteediga saundi (enamasti iseloomustab esitatavate artistide loomingut see, et taoliste lugude tegemiseks pole vaja muud kui ühte süntesaatorit, kahte sõrme ja seljaaju) ja on ise selle üle väga uhked. Teised ei saa asjast aru, sest muusika asemel on kuulda mingi kummaline elektrodünaamiline vigin, mis tuleks kui oma maise teekonna lõpumeetreil olevast raadiost.

Et ennast haiguse piirkonnas edukalt vaktsineerida, on olemas hea lahendus - MP3 player ja kõrvaklapid. Toimib hästi ja kedagi ei ohusta.

5 kommentaari sissekandele “Mobiilterroristid ühistranspordis”

  1. Andres P

    Mõnele võib see siiski ka tüsistusi kaasa tuua. a la kui mõnele pohmaka küüsis vaevuvale jõmmile see lärm peavalu tekitab.
    Sell koha pealt küll - vähem tolerantsi.

  2. Casas de madera

    Seltskondliku positsioneerimise seadmed on meie hulgas rohkem levinud kui hädapärast vaja oleks.

    Kui me naerame venelaste ”kui on siis näita välja”mentaliteedi üle siis ehk peaksime mõtlema hoopis selle üle miks rate.ee mujal kui eesti ei tööta?

  3. GUnnar

    Ma olen ka neid mujal asuvaid rate’i lehti näinud ja elu on seal peaaegu olematu. Selle kohta rääkis mulle keegi kunagi, et osades riikides ei võeta “väljast” tulnud tegijaid kuigi kergesti omaks - vaja on kohapeale palgata mõni sealsete jaoks oma jope, kes asja promoks. Muidugi ma ei tea, kas ja kuidas rate ennast välisturgudele on täpselt püüdnud müüa. Võimalik, et mujal ühiskondades, kus inimesi ei kohelda alaarenenutena igasuguste joogi ja muude teab mis piirangute näol, tunnevad inimesed ennast piisavalt hästi sellistena nagu nad on ja kipugi väge hindeid tahtma. :)

  4. Palkmajad

    rate on pseudosotsiaalse (asotsiaalse) positsioneerimise tarkvara … :)

  5. GUnnar

    Kusjuures on suht paratamatu, et päris suur osa inimese sotsiaalsest tegevusest kolib võrku üle. Või noh, see on juba praegu nii. Ainult et keskkonnad, kus tegevus käib, pole rate sarnased külakaklused.

Kommenteeri

sulge
Saada link e-postiga

© DT 2010 | Creative Commons Attribution-Noncommercial 3.0 License | WordPress