Ehkki paljud (sajad) olla juba poe kinni pannud.

“Despite their eleventh-hour lobbying, some Web radio executives admit that it’s a long shot that Congress will move quickly enough to save the smaller Internet radio outfits.

There have been higher-profile topics on the Hill in recent months, said Mark Lam, chief executive of Live365. “I don’t know whether there’s enough time,” he said.”

Uued tasumäärad rakenduvad 15. juulil.

Millele olen mõelnud, on küsimus, et kuidas üldse said ilma plaadifirmade abita hakkama tehnikarevolutsioonile eelnenud aja laulikud?

Kas teaksime me tänapäeval Homerost kui mõni toonane suur muusikaprodutsent oleks ta laulud Odüsseusest vähemüüvateks kuulutanud ning otsustanud promoda hoopis mõnd vähema sõnumiga, kuid firmale kasulikumat artisti?

Kas Robin Hood kogus rahvalt Oru Allani ballaadide kuulamise ja edasilaulmise eest mingit maksu? Kuidas karistati neid, kes autoritasu maksmata Allani laule laulsid-kuulasid?

Kas Felipe V ostis Carlo Broschi (tuntud kui Farinelli) kõik autoriõigused ja kuulas teda järgnevatel aastatel nagu isiklikku plaadimasinat, või maksis lauljale iga personaalse kontserdi eest siiski sarnast honorari, nagu kastraat oleks saanud Itaalia või Prantsusmaa õukondades?

Kas teleshowdeks muudetud talendiotsimiskonkursid annavad andekatele võimaluse oma loominguga rahva ette jõuda või lihtsalt pakuvad produtsentidele materjali, mis juba enne laiema kuulsuse saavutamist oma lepingute raamesse suruda?

Kas täna üldse on võimalik, et mõni garaažibänd suurprodutsentide kehtestatud reeglitega karussellist keeldudes kunagi Grammyde jagamisele võiks jõuda?

Kumb oli enne, artist või teda esindav plaadifirma? Kumb tuleks toime ka teise olemasoluta? Kummal on enne Rolls, lauljal või tema produtsendil?

Kuskil nende küsimuste vahel on ka vastus arutelule, kes internetiraadio võiks olla või mitte olla.