Hääl internetiraadiote kasuks
23.06.2007 | GunnarUSA senaatoritel (arvatavasti koostöös RIAA-ga) on tekkinud hiilgav idee võtta ära muusikutelt üks olulisi müügikanaleid - nimelt internetiraadiod, mille hulka kuulub nii kommerts- kui ka amatöörraadioid. USA-s on loodud internetiraadiote kaitsmiseks ka vastav lehekülg - Savenetradio.org. Miks on internetiraadiod head ja kuidas nad aitavad bändidel - nii tuntud kui tundmatutel - ennast edukalt müüa?
Kunagi oli üks raadio…
Kunagi eksisteeris üks veebipõhine raadiojaam, mille nimeks oli Radio Free Virgin. Mis see praegu teeb, ma ei tea. Aga kunagi oli tegemist laheda raadioga. Laadisid omale alla pleieri, millega sai kuulata nende raadiot, käivitasid selle, valisid kanali ja panid raadio käima. Lugude juurde näitas pleier kenasti peale laulu ja esitaja nime ka plaadi nime ja plaadi pilti. Ja kui juhtus tulema lugu, mis kuulajale väga meeldis, siis sai ühe hiireklõpsuga minna poodi plaati ostma.
Ükspäev aga sai kõik ilus läbi. Leheküljel ilutses teade sellest, et raadio läheb tasuliseks, sest muidu lihtsalt ei jõua kinni maksta esitatavate lugude autoritasusid samaaegselt ühenduse ribalaiusega, sest kuulajaid sellel raadiojaamal jagus. Kaheksa või kümme erineva kanaliga katab siiski ära päris laia kuulajaskonna. Niisiis võtsid kuulajad kurvalt lahti Add/Remove Programs ja vajutasid uninstall. Mis läind, see läind.
Peale DJ-de, kelle töö oli tasemel ja lugudevalik väga hea, oli kahju ka bändidest, kelle muusikat seal lasti. Polnud nemadki selles jamas süüdi. Kuid tunnen, et nad olid kaotajate poolel, sest nii mõnedki võimalikud fännid ja plaadiostud ja teab mis nänni ostud veel jäid seetõttu ära. Kas sellest sammust võitis keegi? Vaevalt. Kes varastada tahab, teeb seda ju niikuinii, tee mis seadusi tahad.
Kommertsraadiote häda
Kommertsraadiotega, kellele antud seadused on juba kohaldatud, on omad probleemid. Kasumit tahavad nemadki maksimaalselt teenida, nii nagu kõik teised ettevõtted, selles pole midagi halba ega imelikku, ja kuskil punktis ütlevad nõudmine ja pakkumine teineteisele tere. Nõuda saab kõike, kuid pakkuda ainult enda võimaluste piires. Ja paraku on need võimalused üpriski ära kohitsetud.
A- ja B-list on popid asjad. See tähendab seda, et raadiojaam on kuulatav ühe viikendi iga kahe kuu tagant, kui listi vahetatakse kahe kuu tagant. Ülejäänud aja aga meenutab raadiojaam korduma jäänud plaati. Seda püüavad kompenseerida hommikused jutusaated, mis enamasti pole teab mis lahedad. Ärgates on inimene enamasti unine veel mõndaaega ja sellises seisundis mõjub raadiodiktori kiire sõnademulin infotulvana, mida vastu ei jõua kohe kuidagi võtta.
See aeg, mil muusikaraadio oli kuulatav terve õhtu ja võis veel unelaulukski mängima jätta, on vist jäädavalt läbi. Juhul, kui seda rolli ei täida nendest piirangutest vaba internetiraadio, millel on piisavalt pikk playlist.
Kuidas raadio müüb
Pöördume tagasi eelmainitud Radio Free Virgin juurde. Kuulsin sealt mitut head bändi, kellede nimed olid minu jaoks uued. Samuti uusi lugusid bändidelt, kellede eelmised paar plaati olid olnud lootusetult nõrgad ning jätsid mulje, et varsti on hingusele minek. Samuti sain teada, mis bänd laulis vot just seda laulu, mis seal peol vahepeal mängis. Mõne bändi osas oli kahtlusi, kas on siis nii hea või ei ning tõmbasin netist natukese lisa, et ka muid lugusid kuulata. Aga kes vähegi kvalifitseerus, leidis omale ka kena koha minu plaadiriiulis.
Bändid ei müü ainult muusikat, on ka palju muud. Kontserdid, festivalid ja igasugune nänn alates postritest ja särkidest kuni igasuguse erikoluni välja. Miks ma peaks minema kontserdile, kus on valdav osa bände minu jaoks täiesti tundmatud tegijad? Ah et väga head bändid? Selle müügilause ütlevad ju kõik, miks ma peaks midagi uskuma nii odavate kopikate kõlina peale. Ma võtan kontserdile või festivalile mineku, olgu see kodus või välismaal, ette siis, kui seal on piisavalt palju tuttavaid või siis vähemasti sõprade seas paljukiidetud bände. Muul juhul võin ma vabalt oma väikese õllega kuulata loodusraadiot lainete kohina ja tuulemüha näol.
Selge on see, et plaate jõuab endale igaüks osta mingi kindla arvu. Ja et saadaolev valik on sellega võrreldes tohutu, käib muusikaäri konkurents üksikisiku tasemel siiski vägagi piiratud ressursi osas. Samuti jõuab igaüks käia kontserditel ja festivalidel just oma võimaluste piires ning siingi tuleb teha omad valikud. Bänd ei ole paraku kook, et vaatad peale ja kui tundub isuäratav, siis ostad. Bändid müüvad ennast oma loomingu läbi ning bändide looming on sihtgrupis olijate hulgas valiku tegemise kriteeriumiks.
Miks siiski püütakse suruda internetiraadiod sellisesse olukorda, kus neist jäävad alles vaid vähesed ning valikuvõimalused seega praktiliselt kaovad?
Raskesti mõõdetav müük
Internetiraadiotega ja üldse taoliste küllaltki suure viivitusega müügikanalitel on üks häda - nende kaudu tekkinud müüki on praktiliselt võimatu mõõta ilma kuulajaskonda ülekuulamata ja kodusid läbiotsimata. Kuidas saaks muidu teada, kui palju millist muusikat on keegi millise raadio kuulamise peale ostnud? Tagasisidet võib ju püüda koguda, kuid vaevalt, et paljud ennast järjekordse kupongi täitmisega viitsivad vaevata. Meie elud on piisavalt täis igasuguseid registreerumisi ja kliendiksolemisi ja kasutajanimesid ja paroole ja jumal teab mida veel.
Samuti võiks ju taolise tagasiside korjamise muuta suureks ja oluliseks tegemiseks, kuid see nõuab kõvasti raha ja väga head korraldust ning vaevalt et käskijad ja keelajad sellist asja ise tahavad kinni maksta. Nemad on oma seisukohad ehitanud üles otseselt mõõdetavale müügile ning sellest mudelist loobumine on kordi odavam kui selle kõrvale raskesti mõõdetavate paralleelide lubamine ja nende paralleelide mõõtmise kallal ragistamine.
Kas tegemata jäänud kodutöö või kasumi maksimeerimine?
Autorikaitseühingud on liiga süvenenud inimestega sõdimisse ning iga taoline tuline sõda tuhmistab võitlejate selget mõistust. Kujutame ette, et valdav osa internetiraadioid läheb hingusele. Ma arvan, et hingusele minejate hulgas on ka päris tugevaid raadioid, mis on eelkirjeldatud müüki seni edukalt viljelenud.
Millist alternatiivi pakub “legaalne mudel”? Paraku hädist A- ja B-listi, mis pole küll kohustuslik, kuid majanduslikel kaalutlustel efektiivseim. Ahjaa, muidugi, suuremates online kauplustes saab kuulata mõnede plaatide lugudest paarikümne sekundi pikkuseid katkendeid. Kuid see on juba juhitud müük, sest igast laulust võib võtta need paremad paarkümmend sekundit ja panna ka suhteliselt nigel plaat paistma tugeva teosena. Ahjaa, alati võime oma aja kulutada ka plaadipoes ja tutvuda uute heliteostega. Mida oma vaba ajaga ikka targemat teha, eks ole.
Samas võime me siin taga näha ka kontrollitud müügimudeli kasumite maksimeerimise efektiivset mudelit. Kui võtame plaadifirmad vaatluse alla, siis dikteerivad nemad hindu kahele poole - bändidele, kellega nad lepinguid teevad ning ostjatele, kes neilt muusikat ostavad. Kui nüüd mõelda sellele, et maksimaalne kasum tekib siis, kui võimalikult odavalt osta ja võimalikult kallilt müüa, võivad bändid olla päris karmi surve all.
Lepinguid tahavad paljud bändid saada, tahtjaid on rohkem kui lepinguid, mis sõlmitakse. Plaadifirmadel avaneb suurepärane võimalus dikteerida oma hinnad ja kellele sobib, seda müüakse. Teised jäävad paraku ukse taha. Olgu siis rahalised tingimused ükskõik kui nigelad. Seega saavad plaadifirmad kehtestada tingimused, kus bändid peavad ennast müüma tohutult madalate hindadega ja kes nõus pole need löögile ei pääse. Vähemalt mitte nende kaudu.
Kui nüüd suruda peale internetiraadiotele samad seadused, mis tavalistele raadiotele, siis kaob viimane efektiivne helilise loomingu müümise kanal, mille kaudu “dissidendid” võivad tuntuks saada ning dikteerida ise oma hindu.
Mis oleks lahendus?
Totalitaarses ühiskonnas oleme me elanud ja teame, et see imeb. Vilinal. Taoline totalitarism muusikatööstuses muudab musikaalse kaubavaliku sama üksluiseks kui aastaid tagasi oli kaubavalik igas kaubanduse sektoris. Praegune mudel tekitab olukorra, kus info üle on tohutu kontroll ning ei kehti enam see, et parim võidab. Parim oma loomingus, mitte rahalistes tingimustes.
Minu arvamus on, et internetiraadiod peavad jääma. Just selleks, et säiliks võimalikult terve konkurents ja võimalikult suur valik. Mul puudub usk sellesse, et planeeritav infosulg piraatlusele kuidagi mõjuks. Küll aga muudab see olukorra turul ebaõiglaseks nii bändide (pakkujate) kui ka meie (nõudjate) jaoks.
Aga see selleks. Tegelikult tahtsin teile DT nimel soovida head jaani! ![]()

24.06.2007 kell 12:26
Tänu, üle hulga aja üks väga hea ja põhjalik käsitlus muusikabusinessi olemusest. Mis ei vaatle asja ainult mustvalge autorikaitsja/piraat vastuolu piires, vaid kirjutab lahti ka mehhanismid, mille ärakasutamisel või reeglitega piiramisel see äri toimib.
Millele olen mõelnud, on küsimus, et kuidas üldse said ilma plaadifirmade abita hakkama tehnikarevolutsioonile eelnenud aja laulikud?
Kas teaksime me tänapäeval Homerost kui mõni toonane suur muusikaprodutsent oleks ta laulud Odüsseusest vähemüüvateks kuulutanud ning otsustanud promoda hoopis mõnd vähema sõnumiga, kuid firmale kasulikumat artisti?
Kas Robin Hood kogus rahvalt Oru Allani ballaadide kuulamise ja edasilaulmise eest mingit maksu? Kuidas karistati neid, kes autoritasu maksmata Allani laule laulsid-kuulasid?
Kas Felipe V ostis Carlo Broschi (tuntud kui Farinelli) kõik autoriõigused ja kuulas teda järgnevatel aastatel nagu isiklikku plaadimasinat, või maksis lauljale iga personaalse kontserdi eest siiski sarnast honorari, nagu kastraat oleks saanud Itaalia või Prantsusmaa õukondades?
Kas teleshowdeks muudetud talendiotsimiskonkursid annavad andekatele võimaluse oma loominguga rahva ette jõuda või lihtsalt pakuvad produtsentidele materjali, mis juba enne laiema kuulsuse saavutamist oma lepingute raamesse suruda?
Kas täna üldse on võimalik, et mõni garaažibänd suurprodutsentide kehtestatud reeglitega karussellist keeldudes kunagi Grammyde jagamisele võiks jõuda?
Kumb oli enne, artist või teda esindav plaadifirma? Kumb tuleks toime ka teise olemasoluta? Kummal on enne Rolls, lauljal või tema produtsendil?
Kuskil nende küsimuste vahel on ka vastus arutelule, kes internetiraadio võiks olla või mitte olla.
26.06.2007 kell 01:44
National Day of Silence — protestiks lugude mahamängimise tasude tõstmise vastu peaksid tuhanded USA internetiraadiod katkestama tänaseks oma ülekanded.
Uued tasumäärad rakenduvad 15. juulil.
26.06.2007 kell 18:46
Washington Post avab tausta pikemas kirjutises Web Radio Stations Hope Silence Speaks Volumes About Fee Hike.
“Despite their eleventh-hour lobbying, some Web radio executives admit that it’s a long shot that Congress will move quickly enough to save the smaller Internet radio outfits.
There have been higher-profile topics on the Hill in recent months, said Mark Lam, chief executive of Live365. “I don’t know whether there’s enough time,” he said.”
28.06.2007 kell 06:41
Kuhu USA on minemas, sealt tuli Soome äsja välja — üleeile alustasid veebiülekandeid korraga soome jaamad Nova, Iskelmäradio, Voice ja NRJ. Nimelt pääsesid põhjanaabrite autoriõiguste eest seisja Teosto ja sealne Raadiote Liit peale pikki läbirääkimisi kokkuleppele netiraadiote esitustasude osas. Lisalugemist soome k.: Kotimainen nettiradio herää eloon.
13.07.2007 kell 20:27
USA netiraadiod ajutiselt päästetud:
http://www.minut.ee/article.pl?sid=07/07/13/084212
Ehkki paljud (sajad) olla juba poe kinni pannud.